— 393 —
kortsutades. „Sina, Ants, seletada igal pool, et abitegu enam ei ole, ja oled ka teised uskuma pand, et waimupäiwi ja teise inimese päiwi enam põle waja teha. Teie olla ka juba kord wasta hakand ja abiteo tegemata jät. Teie õnn, et päewad pärast ära tasusite, sest see on suur rumalus, mis sina ise usud ja ka teistele õpetad. Kõik orjus jääb nii kaua wanaks, kui maad weel mõedetud põle…“
„Aga on ju teada antud, auulik herra, et uus seadus käimas on, ja uues seaduses abitegu enam põle,“ julges talitaja siiski wahele wiiksatada.
„Et teised mehed rumalad tainapead on,“ wastas mõisnik, „seda põle imeks panna; aga et sina, Ants, kes sa lugeda oskad ja ise talitaja tahad olla, niisama rumal oled ja weel teiste kihutajaks hakkad, seda ma põleks mitte uskund! Ka täna oled hulga mehi siia kaasa toond. Sina nad muidugi kutsusid. Mis need seal õues õiete tahwad?“
„Ei mina ole neid kutsund, auulik herra, nad kõik tulid ise,“ wastas Sepa Ants. „Ja mis nad tahwad? Eks herrad küsi nende endi käest järele!“
„Mul ei ole aega — pean kohe ära sõitma,“ kostis herra von Helffreich, kuna ta sõrmedega kärsitult laua peale trummeldas. „Sina ütle mulle, mis neil täna jälle südame peal on — kas uued kontrahid üksi, wõi weel midagi?“
„Eks nad taha sõnnikuweo poolest kergendust soada,“ wastas Ants, „ja uusi kontrahtisi muidugi koa.“
„Ja sina ise? Mis sina soowiksid?“
