— 394 —
„Mina? Noh, ega kergendused mullegi köha teeks.“
Mõisasaks tõusis püsti ja astus Antsu ette.
„Pane nüüd tähele, mis ma sulle ütlen, ja ütle seda ka teistele: Kõik orjus jääb Mahtra mõisas wana wiisi, senikaua kui teile käsku antakse, et uusi kontrahtisi tulete tegema. Teil põle ka wist kaua oodata, sest ma loodan, et meie maad juba Jaagupi-päewaks mõedetud saawad.[1]… Mis teil muud weel rääkida on, seda rääkige opmannile; mina pean ära sõitma.“
Ta pööras mõne Saksa keeli sõnaga Rosenbergi poole; see ruttas uksest wälja ja hüüdis kutsarit, kes mõisa-õues hobuseid jalutas. Tõld sõitis sedamaid treppi. Ilma talitajat wõi wäljas paljaste peadega seiswaid mehi enam tähele panemata, andis mõisnik, jalg tõlla jalgraua peal, walitsejale weel mõne juhatuse, istus siis peale ja sõitis ära.
Sepa Ants oli waheajal wälja meeste juurde astunud, kuna opmann tuppa tagasi läks.
„Ikke üks ja seesama — woata eest wõi woata takka,“ ütles talitaja peremeestele. „Ei taheta uutest kontrahtidest teadagi; orjus jääb ikke orjuseks.“
„Mis ta sõnnikuweost reakis?“ küsis Arusepa peremees.
„Peame wedama, mis muud!“
„Raha eest wõi?“
„Wõi raha eest!“ naeratas Ants mõrudalt. „Kui kiwid mõisa-õues raha oleks, siis ehk an-
- ↑ Ametlikkude hallikate järele olla herra von Helffreich seda tähtaega nimetanud; Ants Tertsiuse ülestähendustes ei seisa sellest midagi.
