Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/396

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 395 —

taks. Abitegu jääb abiteoks, sõnnikuwedu sõnnikuweoks. See oli ta wiimane sõna, mis teile pean teada andma.“

„See on seaduse wasta!“ hüüdis Tilli Otto ägedalt. „Meie ei lase oma õigust ära wõtta, mis Keiser meile on and!“

„Ennem annan koha käest ära ja suren nälga,“ seletas Adra Hindrek.

„Mina kah! Mina kah!“ lisas üks ja teine juurde, sest Hindrek oli kõigil nagu südamest rääkinud.

„Sina, Ants, mine sisse ja ütle opmannile, et meie sõnnikut wedama ei tule,“ pani Pärtle peremees ette.

„Mine jah!“ sundisiwad ka teised. „Kas wõetagu meie pea otsast — oma õigust tahme kätte soada!“

Kõmisew kindlus kuuldus meeste sõnadest ja seda kindlust awaldasiwad ka nende tõsised, julged näod.

„Kas keegi teist ei taha sõnnikut wedada?“ küsis talitaja, kellele meeste wahwus nähtawalt meeldis, kes aga ettewaatuse pärast selgusele tahtis jõuda, kas nende otsus ühine on.

Kõik kinnitasiwad weel kord ühest suust, et nad sõnnikuweost lahti lööwad. Selle otsusega läks Ants Tertsius tuppa opmanni juurde.

Rosenbergi isand, keskealine, tugewa kehaga, punase näoga mees, istus laua taga ja pani raamatuid kinni, mis saks siin olles läbi waadanud ja laua peale lahti jätnud.

„Noh, mis weel?“ küsis ta, ilma et nägu tulija poole oleks pööranud.

„Mehed lasewad öelda, et nad ennem kohad käest ära annawad ja nälga surewad, kui