— 396 —
õiguse wasta mõisa sõnnikut tulewad widama,“ wastas talitaja.
Opmann kargas tooli pealt püsti.
„Kas nad hullud peast on? Kas sa neile siis ei öeld, mis herra praegu rääkis?“
„Ütlesin küll.“
„Ja tahawad siiski sõnnikuweost lahti lüüa?“
„Jah.“
Opmann tormas uksest wälja.
„Mehed, tulge seie!“
Pikkamisi hakkasiwad mehed aida poolt mõisamajale lähenema. Opmann wõis juba nende nägudest näha, et talitaja oma tõendusega ei liialdanud: tume, wihane tõsidus paistis kõigi palgelt.
„Kas tulete sõnnikut wedama wõi mitte?“ karjus opmann maja-ukse alt.
„Ei tule!“ oli igaühe wastus.
Walitseja keeras kanna pealt ringi ja astus tuppa tagasi, talitajat enese järel jälle sisse kutsudes.
„See on kõik sinu, kuradi, tegu!“ hüüdis ta Antsu wastu. „Sina oled neile pähe toppind, et abitegu enam ei ole, ja nüüd näed, mis wilja su ässitamine kannab!… Seisa seal ja oota!“
Ise hakkas laua taga krabinal kirjutama. Ajas suure pika poogna Saksa keeli kirja täis, murdis kokku, lõikas ümbriku, pistis kirja sisse ja pani laki ja petsatiga kinni. Lõppeks adress peale.
„Lähed ja wiid selle kirja homme haakenrihtri juure,“ pööras talitaja poole.
Antsul asub sala hirm hingesse. Küllap see wist kaebtus tema peale on, et ta teistele sea-
