Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/398

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 397 —

dust seletanud! Ja talle tuleb ka opmanni ähwardus meelde: „Kui sa nüüd kohtusse lähed, siis upud kui wette.“

„Ei mina lähe,“ wastab põigeldes, „soatke mu waimupoiss, see oskab käia küll!“

„Wait! Sina ise lähed!“ kärgatab opmann. „Aga mitte üksi: need seitse peremeest, kes sõnnikut ei taha wedada, lähewad ka; anna neile käsk kohe kätte!“

Ants püüab lepitust sobitada.

„Opmanni herrad kirjutasid wist selle uue seaduse pärast aagrehile? Seda põleks tarwis old, sest kui mina ees kõik wana teo ära teen, siis peawad teised koa tegema! Ja kui opmanni herrad nende meeste peale seal wäljas kaebawad, siis ehk oleks parem, kui soaks kõigi Mahtra peremeeste käest järel küsitud, kas nad sõnnikut tahwad wedada wõi mitte. Wõib olla, et ükski ei taha, noh, siis peawad jo kõik kohtu alla minema.“

Opmann mõtleb talitaja ettepaneku üle järele ja leiab selle sündsa olewat. Õige küll: waja enne teada, mis teised peremehed, kelle arwamist weel teada pole, otsustawad; wastupanijad wõiwad siis kõik koos kohtusse minna.

„Hea küll,“ pöörab ta jälle Antsu poole, kuna ta kaebekirja laua pealt tagasi wiskab, „kuula siis kõigi käest kohe selgeste järele, mis nõu neil sõnnikuweoga on, ja tule ütle mulle, ehk soada oma abimehega sõna!“

Selle ülesandega lahtus Ants Tertsius Mahtra opmanni juurest.

„Kästi teid homme aagrehi juure minna,“ ütles talitaja wäljas meestele, „aga mina palusin wasta, et waja enne teiste peremeeste