— 398 —
tahtmist koa järele küsida, siis wõiwad kõik ühes summas kohtusse minna. Jäi siis nõnna. Soab näha, mis teised arwawad.“
Antsule juhtus käsuga, mis ta opmannilt saanud, wäike eksitus, millel paha tagajärg oli. Kuna Rosenberg oli nõudnud, et talitaja temale teiste peremeeste meeleolu üle kohe, see on, weel täna ehk homme hommiku wara, igatahes aga nii aegsaste teatuse toob, et sõnnikuweole wastupanijad ikka weel homme, 27. mail, haagikohtuniku juurde wõiksiwad minna, — arwas Ants, et opmann homsest kohtupäewast enam kinni ei pea, waid temalt enne soowitud teatust ootab ja siis uue kohtussemineku-päewa määrab. Siiski oli Antsul kui hoolsal ja sõnakuulelikul talitajal nõu, opmanni käsku „kohe“, see on, wõimalikult weel täna täita; kuid koju jõudes pidi ta kuulma, et ta kõige parem lehm karjamaal haigeks jäänud. Selle tohterdamisega kulus tal aeg nii käest ära, et ta sel päewal enam teisi mehi ei saanud ülekuulamisele wõtta.
Nõnda sündis, et opmann, kes kaebajana ise ka kohtus tahtis olla, teisel hommikul ilma talitaja aruandeta haagikohtuniku juurde sõitis. Muidugi ei leidnud ta sealt talitajat ega muid peremehi eest, ja wihaselt pööras ta koju tagasi. Niihästi tema kui ka haagikohtunik pidasiwad seda ilmumata-jäämist talitaja kui ka teiste peremeeste pahatahtliseks wastutõrkumiseks. —
Tumedate nägudega oliwad mehed tee mõisast külasse ära käinud. Sõna „aagreht“ rõhus neil raskeste südame peal. Siiski jäiwad nad oma otsuse juurde kindlaks, arwatawa
