— 400 —
asetäitja haagikohtunik herra von Hagemeister Habaja mõisa Kose kihelkonnas walinud. Sinna kutsuti kõik need wallad kokku, kes abiteo wastu tõrkusiwad, ja halastamata peksmine soldatite abil algas. Trummide põrinal ja wilede helinal aeti rahwas sinna kokku ja nuheldi kõigi nähes wastupanewate waldade talitajaid ja peremehi. Rahwa arwamine aga, et temalt seadusewastalisel wiisil abitegu nõutakse, oli nii kindel, nii sügawaste hinge sisse juurdunud, et mehed märtrite wapruse ja enesesalgamisega hirmsa nuhtluse alla heitsiwad.
Mõnest paigast Eestimaalt oliwad talupojad, kes ühtelugu selgust otsisiwad, Tallinnas selleaegse tsiwiil-kuberneri herra von Grünewaldi juures abiteo pärast kaebamas läinud; aga nad ei saanud ka sellelt oodatud õigust ja pöörasiwad kurwalt koju tagasi, öeldes: „Eks kuberner ole niisamasugune mõisnik kui teisedki saksad; ega temagi meile head soowi!“
Terwe segaduse juures kõige rohkem süüdi oli kuulus paragrahw 127 uues talurahwa-seaduses, kus abitegu tõeste mitte nimetatud ei olnud. Osalt seaduse puudulik seletamine ülemuste poolt, osalt ka talupoegade ekslik mõistmine saatsiwad korda, et neid punktisid seaduses, mis wähegi selgust oleksiwad andnud, küllalt hästi tähele ei pandud. Nii seisis seaduse 31. paragrahwis: „Talomaad hakatakse kohe pärast selle Seaduse-raamato kuulutamist rajama ja rajamärgid panema“; § 32: „Talomaade rajamine ja rajamärkide panemine peab 10 aastat pärast selle Seaduse-raamato kuulutamist kõigis mõisades lõpetud olema“; siis § 33: „Nii kauaks, kui rajamine ja rajamärkide pa-
