Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/410

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 409 —

„Kas tema tahab meid sakste wastu aidata? Ja kui ta tahabki — kas ta julgeb?“

„No, eks katsume! See jo midagi ei maksa! Ehk on temal Wene keeli seaduseroamat, ja ta ütleb meile, mis seal sees seisab. Ja kui ta seda ei tee, siis ehk kirjutab aagrehile, et meie hirmu pärast Habajale ei läind ja et meid peksmata jäetaks.“

Suurt lootust õpetaja abi peale meestel ei näidanud olewat. Seda ei olnud ka wist nõuuandjal enesel, sest ta lisas sellele ettepanekule warsti teise juurde.

„Mehed,“ ütles ta. „Meie peame aga koa teadma, mis teised wallad asjast arwawad. Nemad otsiwad jo sedasama õigust, mis meiegi. Kui me enam kuskilt abi ei leia, kui kirikherra meid koa aidata ei taha, siis oleks hea, et teised wallad meie nõuus on ja meiega ühes teada annawad, et nemad koa oma õigust taga nõuawad. Kui siis meile soldatid kaela soadetakse, tulewad nad meile ehk appi ja ei lase meid peksta.“

See ettepanek wõitis silmapilk kõigi meeled. Õige küll — nad kõik wõitlesiwad ühiste tulude eest, ja mida rohkem neid oli ja mida kindlam üksmeel nende seas walitses, seda rohkem lootust oli wõidu peale.

„Minge, mehed, ja kutsuge kõik Juuru kihelkonna talitajad kella kaheks kiriku juure kokku,“ ütles Sepa Ants. „Kes ise ei taha minna, soatku mõni kodune inimene. Aega weel on, aga wiita ei maksa minutitki. Juurus lähme siis kirikherra juure, ja kui sealt midagi ei soa, siis peame wähemast üheskoos nõuu, kuda oma nahka wõiksime hoida.“