— 410 —
Selle otsusega hüppasiwad mehed muru pealt üles ja läksiwad lahku. Otsus saadeti imestamisewäärt rutuga ja kõige parema tagajärjega toime, sest määratud ajal, kell kaks pärast lõunat, oliwad kõik Juuru kihelkonna wallawanemad kirikukõrtsis koos, peale nende muidugi ka kõik Mahtra peremehed, kellesse asi kõige pealt puutus.
Sepa Ants ostis teistele ametiwendadele toobi wiina ja hakkas neile seletama, mis otstarbeks ta neid siia kokku kutsunud. Kõigepealt jutustas ta neile ära, mis sõnumid tüdruk öösel Habajalt toonud.
„Juba on soldatid laetud püssidega kihelkonnas,“ lõpetas ta „ja kes wana seadusega rahul põle, seda ootawad kepid ja witsad. Kas teist keegi wana seaduse peale tahab wanduda ja uut õigust käest ära lasta wõtta?“
„Ei, ei,“ kostsiwad mitmed healed.
„Siis pidage meeles, et mis eile Habajal tehti, homme meil tehakse ja tunahomme teil. Kas tahate sellega rahul olla?“
Jälle eitawad wastused.
„Siis aidake teie meid, et Mahtrasse soldatid ei tule, sest siis on peksmine lahti, Ja kui nad siiski tulewad ja peksta tahawad, siis tulge meile appi, et meie suurema jõuuga wõiksime wasta panna. Aga enne lähme weel kirikherra juure ja küsime tema käest nõuu ja abi. Palume teda, et ta walla ja aagrehi wahel wahemeheks oleks ja aagrehile kirjutaks, et soldatid mitte seie ei tuleks, sest muidu on sõda karta. Lähme, mehed! Mina lähen eeli, tulge teie ükshaawal minu järele, muidu ehk kirikherra ehmatab, kui meie ühekorraga lähme!“
