Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/413

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 412 —

wad wasta hakata ja sõda teha; siis soawad soldatid tapetud ja mõis põletud.“

„Ära räägi nii hirmsaid asju!“ hüüdis kohtuherra, kuna ta pilk esmalt uurides Antsu näo peal wiibis ja siis tema järel tulewate teiste meeste poole lendas.

„Ärgu saksad nii hirmsaid asju tehku,“ wastas talitaja südilt. „Meil kõigil on jo üks Keiser, kes seadusi annab, ja ta on meile uue seaduse and, aga saksad sunniwad meid peksuga wana seaduse peale wanduma! Meil on üks keiser, aga siin on iga wersta peal ise kuningas.“

Talitaja julgetest sõnadest kuuldus midagi wälja, mis kohtuherra mõtlema pani. Kui talupoeg ähwardada julgeb, kui ta wastupanekust usaldab rääkida, siis peab tal midagi selja taga olema, mille najale ta ennast wõib toetada. Kohtuherra nägi ka teisi talitajaid kirikumõisale lähenewat, ja seal wärawa taga kerkis weel hulk talupoja-nägusid põesaste wahel nähtawale. Ainult wäga tõsine ja wäga sundiw asi wõis nii palju inimesi kibedal tööajal liikuma panna.

„Lähme tuppa,“ ütles ta Antsule.

Kuna Sepa peremees kohtuherraga ees kirikumõisa sisse astus, tuliwad teised mehed warsti järele, ja mitte üksnes need, kes Antsule kohe hakatuses ligi seltsinud, waid ka palju muid, kes kõrtsis koos olnud — kokku kakskümmendkaks talupoega.

Õpetaja Berg astus imestawate pilkudega suurele meestehulgale wastu. Kihelkonna-kohtusaks, Juuru herra parun Stackelberg, seletas mõne lühikese Saksa keeli sõnaga, mis asja