— 413 —
pärast mehed tulewad, ja käskis seepeale Mahtra talitajat oma palwet ette kanda.
Ants Tertsius jutustas kõige pealt kirikuõpetajale kõnekal sõnal ära, mida Habaja tüdruk öösel rääkinud ja kuda Mahtra mehi hoiatada lastud Habajale minemast.
Paljaste peadega seisiwad teised peremehed ukse all ja kuulasiwad pealt. Niihästi kohtuherra kui ka hingekarjase pilgud lendasiwad sagedaste murelikult selle „järelwäe“ peale, kes südi õiguseotsija seljatagust näis warjawat.
„Habajale meie siis täna ei läind,“ kõneles Mahtra talitaja edasi, „ega taha sinna ülepea mitte minna, sest meie põle midagi kurja teind, et peame endid peksta laskma, raudu kandma ja keldris istuma. Meie palume õpetaja-herrat ja kohtuherrat Habaja mõisa kirjutada, et soldatid mitte Mahtrasse ei tuleks.“
Õpetaja ja parun wahetasiwad jälle paar sõna Saksa keeles üksteisega, siis ütles esimene oma pehmel ja lepitawal wiisil:
„Armsad mehed, kes teie kõik minu koguduse liikmed olete: meie näeme kohtuherraga suure kurbtusega, et teid raske karistus on ootamas, ja meie tahaksime teid heameelega selle alt peasta. Aga see on rohkem teie oma kui meie wõimuses. Ärge püüdke mõisawanematele wasta hakata, täitke oma herrade käskusi, tehke orjust wana seaduse järele edasi, siis tahame meie kohtuherraga haakenrihtri herrale kohe kirjutada ja teda paluda, et ta teid ei laseks nuhelda. Siis põleks sellest ühtigi, et teie täna Habajale ei läind. Kas tahate mõisa orjust wana wiisi edasi teha?“
