— 414 —
Ilma pikema arupidamiseta kostsiwad mehed, et nad seda ei tahtwat.
„Jah, siis ei wõi meie ka mitte kirjutada! Siis tulewad soldatid Mahtrasse, ehk teid wiiakse wägise Habajale ja seal saate raske trahwi.“
Kuna peremehed pead kokku pistsiwad ja nõuu pidades isekeskes sosistama hakkasiwad, lähenes nende wahwa ja wisa eestwedaja õpetajale uue palwega. Ta soowis, et kirikherra kohtusaksa kuuldes ametlikust „Maawalla Kuulutajast“ ette loeks, mis seal uue seaduse maksma-hakkamisest on teada antud. Lehes seisis, nagu talitaja wäga hästi teadis, et uus talurahwa-seadus selle aasta 23. aprillist peale täiel wõimul maksma on hakanud ja et endine, 1816. a. kinnitatud seadus, kõrwale on heidetud. Üksnes enne nimetatud tähtaega tekkinud kohtuasju pidi weel wana seaduse põhjal otsustatama. Kuulutus oli siis selle poolest puudulik, et temas senise teo-orjuse edasikestmist selgel sõnal ei teatatud.
Kas see kirikuõpetajale tuttaw oli ja kartis ta sellepärast kuulutust ette lugeda, wõi polnud tal ametlikku lehte käe-pärast, wõi jälle andis talle kohtuherra märku, et ettelugemine äritatud meestele praegusel silmapilgul sünnis ei oleks — olgu, kudas on, õpetaja ei täitnud Sepa peremehe soowi.
Wiimane päris seepeale seaduse-raamatu Wene keeli eksemplari taga, mida ta siiamaani igalt poolt asjata kätte püüdnud saada. Et õpetaja kihelkonnas see mees pidi olema, kes kihelkonna-kohtuherra juhatust mööda talupoegadele uut seadust pidada seletama, kui need ise
