Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/422

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 421 —

Nad ei kahelnud silmapilkugi, et lugu nüüd tõsiseks kipub minema, sest kõige heldem haagikohtunik ei lase ennast nii raskeste narrida, ja praegusest haagikohtunikust teati Habajast tulnud sõnumite järele, et ta mitte nalja ei mõista. Kirikuõpetaja oli armuheitmise-palwe muidugi saatmata jätnud, sest et mehed talle tõotust ei andnud, et nad mõisa nõudeid tahawad täita.

„Mis nüüd heaks nõuuks wõtta?“

„Mis muud, kui redusse!“

„Redusse jah! Loomgi hoiab oma nahka, miks siis mitte meie!“

Ja tõeste pistsiwad mehed igaüks oma talu poole, et seal weel naisele-lapsele mõnda juhatawat sõna öelda, ning siis algas kiire põgenemine küla ümber olewate metsade, heinamaade ja rabade poole. Noored ja wäledad, wanad ja wäetid — kõik jätsiwad oma kodud saatuse hoolde ja otsisiwad nagu tagakihutatud loomad metsapadrikus ja wõsatihnikus urgast, kuhu oma hirmunud pead ja ahastawat hinge peita.

Haua-waikus laotas end mahajäetud küla üle wälja. Tummalt, nagu meeleheitmiseks tardunud must wiletsus, kükitasiwad armetumad suisu-urtsikud heledal päikese-paistel madala liiwase seljandiku peal. Palawas, wirwendawas õhus, selles surmawaikuses ümberringi, haudus midagi rasket, rõhuwat — seal haudus õnnetus, ning eemalt aasadelt kerkis peenike põua-udu üles — nagu wiimane palwe surewast hingest…

Mõisa pool aga, seal, kus need suured, uhked majad upsaka puiestiku keskelt wälja