Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/431

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 430 —

näis oma sisemist inimest ainult kuulmisest, nägemisest ja — waikimisest toitwat.

„Teie olete wististe kuulnud,“ tähendas preili Marchand, kui kooliherra lõpetanud, „et ka meie walla talupojad wastupanijate sekka tahawad astuda?“

„Ja, parun Heideggile on seda teada antud.“ „Peremeeste eneste poolt?“

„Ei. Ma kuulsin, et üks rentnik, kes külas salakuulaja-ametit peab — ta nimi on Ristmäe Mihkel — mõisa teatuse toonud, mis nõuu peremehed pidanud ja mis otsusele nad jõudnud!“

„Aga ma ei saa aru, mis põhjusel siis meie talupojad wastupaneku peale mõtlewad,“ hüüdis Juliette. „Ma arwan, et neile mitte ainult uues seaduses määratud kergendused kätte pole antud, waid et nende töö- ja maksukoormat weel peale selle priitahtlikult on alandatud.“

Gottlieb Lustig waatas laial pilgul neiu peale.

„Miks Te seda arwate?“ küsis ta.

„Sellepärast, et mõis nüüd noore paruni käes on, ja et see, nagu ma talwel kuulsin, neid uuendusi siin kohe tahtis ette wõtta.“

„See pole mitte sündinud.“

„Mitte sündinud? Kuidas see wõimalik on?“

Lustig kehitas õlasid.

„Teie teate kindlaste, et meie talupoegadele kergendusi mitte pole tehtud, et nad endistel tingimistel edasi töötawad?“

„Ja, preili Marchand!“ kinnitas teine elawamalt, kui ta muidu kõnelenud. „Ma tean koguni, et meie talunikud uues seaduses