Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/433

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 432 —

pärast esimest korda, ja meie elame juba niikaua ühe katuse all, teeme pealegi üksteise kõrwal tööd… Kas tahate?“

Jälle wärwis herra Lustigi argset, kinnist nägu see õrn neitsilik puna.

„Hea meelega,“ kostis ta kohmetanult ja peaaegu kogeledes.

„Ma tahaksin Teie arwamist teada saada,“ algas Juliette, kui nad pikkamisi jalutades õilmitsewate jasmini-põesaste wahele jõudnud, „mispärast X. mõisa noor peremees oma uuenduse-plaanisid, millest ta minule enesele rääkis, mitte pole hakanud täide saatma. Lubage, et ma Teilt otsekoheselt küsin: kas peate Herbert Heideggi auusaks meheks?“

„Ja.“

„Tal on wist ka hea süda ja kõrgeste mõtlew meel?“

„Wististe.“

„Teie tunnete ka tema üleüldiseid arwamisi?“

„Seda wähem; ta on paar aastat kodust ära olnud, wõersil alles meheks küpsenud, ja ma pole tema nüüdseid arwamisi weel mitte tundma õppinud.“

„Minu meelest mõtleb ta wabamalt ja heldemalt kui tema isa ja paljud teised siinsetest mõisnikkudest,“ ütles Juliette. „Ma olen ka tähele pannud, et ta oma hea südame tõttu palwete kohta wastuwõtlik on. Seda enam pean ma siis imeks panema, et ta oma talupoegade soowid wõis täitmata jätta, hoolimata ta enda tõotustest, nende elujärge parandada, mida ta pealegi wabatahtliselt tahtis teha. Kõige imelikum on aga weel, et, nagu Teie ütlete, mõned teised mõisnikud wõimalikuks on teinud