— 439 —
et tüdruk ja poiss mõlemad auusad inimesed olewat, keda igaüks täieste usaldawat. Seda ei wõidawat aga opmannist mitte öelda.
„Kas temast halba räägitakse?“ küsis Juliette.
Tohwer ajas oma hallakad kulmukarwad üles kõrgele ja lõi põlastawalt mõlema käega.
„Sa taewake, wreilen! Ma ei tohiks ropp olla, aga pean siiski ütlema, et see mees mitmekordne isa on, ilma et tal naist oleks…“
„Kas ka Maie wennal walitseja poolt weel midagi paha on karta?“ päris Juliette, kuna ta pilk osawõtlikult toatüdruku ilusa kurwa näo peal wiibis.
„Eks ta teda kiusata wõi,“ wastas Tohwer, „ja iga wähema kui süü pärast talli wiia ka. Aga seda meest on juba nii kiusatud ja pigistatud, et ta sellega juba üsna ära on harjunud.“
„Reagi preilile Pearna koha-asja,“ sosistas Mai, kes aru saanud, et tema wennast jutt oli‚ kuna ta toapoissi kuuesabast tõmmas. „Ehk preili wõib tema eest koa midagi teha!“
Tohwer arwas isegi, et praegu paras pilk on, koolipreilile ka seda lugu jutustada. Tundis ta seda ju nii hästi. Ja kui keegi Maie wenda, kellest wana toapoiss ise kui tublist mehest palju lugu pidas, aidata wõis, siis oli see ainult preili Marchand. Wõi siis wana wilunud toapoisi eest midagi salajasse jääb, mis majas sünnib! Tohwer teadis ammugi, mis silmadega noor parun ilusa koolipreili peale waatab ja kui wäga ta teda auustab, tema mõju all seisab. Küsida wõis wahest ainult, kas Prantsuse preili aidata tahab; kuid selle kohta ei olnud kahtlust: kes tundis paremine
