Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/446

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 445 —

Mõtelge, preili Marchand, kui suureks see segadus läheks, mis praegu juba seadusest wõeriti arusaamise pärast on alganud, kui mina kergendused kohe wälja jagaksin, minu üleaedsed seda aga mitte ei suudaks. Talupojad nõuaksiwad seda seal wägise, ja see tähendaks mässu.“

Ikka rohkem lõi Juliette rind kipitama. Sel mehel oliwad küll kiiduwäärilisel wiisil ta üleaedsete mõisnikkude tulud meeles, kuid talupoegade omadest waatas ta nii kergel südamel mööda, nagu poleks neil kõige wähematki tähtsust, nagu poleks mõisnikul kui ligimesel ja üleaedsel talupojaga ülepea midagi tegemist. Talupoeg wõib oodata ja kannatada — temast pole häda, meie tulud käiwad eel! See kalk, haawaw toon käis noore mõisniku kõnest, ta terwest mõttekäigust läbi, ja ta enese meelest oli see nii loomulik, nii iseenesest mõistetaw, et ta neid mõtteid kõige ilmsüütamal wiisil kui üleüldiselt wastuwõetud ja heakskiidetud tõde kuulutas.

Juliette püüe ei olnud mitte, temaga nende asjade üle waielusesse sattuda, ta tahtis ainult tema sisemist inimest uurida, et tema meeleolu ja loomuse üle selgusele jõuda. Seepärast hoidis ta iga arwustawa wastuse eest ja pani talle ainult küsimusi ette.

„Kas mõisnikkudest keegi talupoegade soowi tööpäewade wähendamise poolest pole täitnud?“ päris ta edasi.

„Ja, seda on tehtud. Aga need paar meest, kellest seda kuulda, kahetsewad oma heategu wististe juba. Nad oliwad ettewaatmatad. Nad tegiwad oma talupoegadele head,