— 446 —
aga paljude teiste waldade omadele wäga halba. Meie naabri-kihelkonda, Kosele, on sõjawägi sisse marssinud, sest et talupojad, kes kuulda saanud, et orjust mõnes mõisas wähendatud, seda ka oma herradelt nõudsiwad ja oma kohused täitmata jätsiwad, kui nende tahtmist ei täidetud. Need inimesed langewad nüüd raske karistuse alla. Haagikohtunik peab neid sõjawäe toetusel — kahju küll! — ihunuhtluse läbi seadusetäitmisele sundima. See oleks wististe tulemata jäänud, kui need paar mõisnikku oma heateoga nii rutulised ei oleks olnud…“
„Mulle tuleb meelde, paruni-herra, et Teil talwel talurahwa kooliküsimus soojalt südame peal oli,“ ütles Juliette wäikese waheaja järele. „Teie wald pidi, kui ma ei eksi, warsti külakooli saama. Kas see mõte weel elaw on?“
„Kooli asutamine on õiguse pärast kogukonna enese asi,“ wastas Herbert, kuna ta weidi kohmetanult kepiga oma saapanina peale kopsis. „Minu poolest sünnib aga muidugi kõik, mis asja toetamiseks ja edendamiseks waja on. Seni pole mul weel aega olnud järele küsida, kas wald selles asjas juba otsust on teinud. On ju ka waewalt kuu aega uue seaduse maksma-hakkamisest möödas.“
„Kas Teie selle ettewõtte erutamist ja juhtimist ei mõelnud oma kätte wõtta?“
Herbert hakkas naerma.
„Tõe poolest, paremat südametunnistuse äratajat kui Teie mul olete, ei wõi ma omale enam soowidagi! Aga Teie wõite julge olla, preili Marchand, et ma oma tõotust ei unusta. Teie peate mulle aga natuke aega andma ringi waadata!“
