— 448 —
inimese elu kallale kippumine, ja niisugust tegu peab ometi karistama!“
„Kust Teie teate, paruni-herra, et kõik nii sündis?“
„Walitseja Winteri käest.“
„See oli kaebaja?“
„Ja.“
„Aga mida kaebealused räägiwad?“
Herbert hakkas ennast tooli peal rahutumalt nihutama.
„Seda ma ei tea mitte.“
„Kuidas? Teie teate ainult, mis kaebaja tunnistab, mitte aga seda, mis süüdistatawatel ütelda, on? Kas sündmus pealtnägijate läbi nii kindlaks tehti?“
„Ei, pealtnägijaid ei olnudki. Aga walitseja armetu olek tunnistas liig selgeste, mis temaga sündinud. Ta silmad oliwad hoopidest sinised ja terwe teha nii ära puretud, et ta waewalt suutis käia.“
„Kui pealtnägijaid ei olnud — kust Teie siis nii kindlaste teate, kes teda üleüldse peksis?“
„Seda ütles ta ju ise.“
„Tema ise! Aga kui ta tõtt ei rääkinud?“
Herbert jäi Juliette otsa wahtima, otsis sõnu, aga waikis.
„Ma ei mõista Teid, preili,“ ütles ta wiimaks. „Mis otstarbel pidi walitseja Winter seda waletama, kes tema kallal wägiwalda tarwitanud? Miks pidi ta neid kahte süüdistama ja mitte seda, kes teda puutunud?“
„Aga kui tal selleks tungiwad põhjused oliwad? See on ju mõeldaw. Igatahes pole ma aga kunagi kuulnud, et kaebealuseid üksnes kaebaja süüdistamise peale süüdlasteks mõiste-
