Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/454

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 453 —

tugewusega, on sellest haige. Ja haige on ka tüdruk… Kui ma küsida tohin, paruni-herra: kas Teie karistuse-määrusel tüdruku kohta weel üks raskendaw lisandus juures oli?“

„Ei.“

„Kes oli nuhtluse kätteandmisel ülewaatajaks?“

„Opmann Winter.“

„Kaebaja ise?!“

„Ja.“

Kibe, pilkaw naeratamine kärsutas Prantsuse neiu tulipunaseid peeneid huuli. See naeratamine ajas parunile uueste tõmmu were põske.

„Siis mõistan ma ka, et hoopide arw, nagu räägitakse, kolmekümne ümber ulatanud ja et õnnetuma ohwri werine ihu ka weel silgusoolweega üle ujutatud, et aga alatuma kaebaja kättemaksmine täielik oleks.“

„Mis Te räägite! Silgu-soolweega?“

„Ja Teie ei tea sellest midagi?“

„Ma kuulen seda esimest korda! Minu isa ja minu käsul pole see mitte sündinud!“

„Noh, siis õpite sellest teost mehe loomust ja kombe-elu tundma, keda Teie nii wäga usaldasite, et Te temast kui kaebajast ka weel ta teise wastase nuhtleja tegite. Ma pean tunnistama, paruni-herra, Teie maal walitseb hoopis iseäraline õigus! Säherdusi arwamisi õigusest pole ma weel kuskiltki leidnud!“

Herbert Heidegg oli huuled tugewaste kokku pigistanud ja kõndis, käed ristis selja peal, kortsus kulmul edasi-tagasi. Ta näis asja üle