Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/455

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 454 —

kõige piinlikumate tundmustega järele mõtlewat. Wiimaks jäi ta koolipreili ette seisma ja ütles:

„Kui siin eksitus on juhtunud — ja ma hakkan Teie seletuste järele tõeste kartma, et lugu nõnda on — siis kahetsen ma seda südamest, ja ma arwan, et minu isa sedasama teeb. Minu lähem ülesanne saab olema, et ma sündmuse kohta selgust muretsen. Õige süüdlane ei saa siis karistusest ilma jääma; neile aga, kes süüta kannatanud, tahan ma hea meelega tasu anda… Teile aga, armas preili, pean ma tähendama, et Teie minu üle liig waljuste kohut mõistate. Kas Teie mitte ei leia, et minu eksitus — kui ta eksitus peaks olema — kõige wähemast wabandataw on? Mõtelge ise: minu isa kaua-aegne truu ja ustaw teenija, mõisa walitseja, mõisapolitsei asemik ja wolinik, tuleb ja tõstab kellegi peale kõige kindlamal, usutawamal toonil kaebtust; süüdistamine on mu isa ja minu meelest täieste tõenäolik; luulet, walet wõi liialdust ei paista kuskilt wälja, ning kaebaja wälimus annab meile tema sõnade kohta täielise kinnituse. Meil pole wähematki kahtlust, et kõik nõnda on sündinud, kuda meile räägitakse. Mis ime siis, et meie kõik usume, kaebealuste ülekuulamist asjataks peame ja oma ärewuses süüdlastele karistuse määrame?“

„Wõib olla, et Teie seekordne eksitus wabandataw on,“ wastas Juliette. „Aga wabandataw pole mitte Teie kohtumõistmise wiis, mida Teie harilikuks nimetasite. Teie tähendasite, et Teie oma kõrgemaid ja haritud teenijaid rohkem usute ja usaldate kui talupoegi.