— 46 —
weel ‚kaswada‘ ja naerdakse wiimaks nagu rumala poisikesele näosse ning pistetakse jooksu.“
„Tütarlaste koerust nüüd reakida!“
„Aga wanemad peawad koerusest jägu soama!“ õpetab Prits.
Mihkel popsid mõttes ärakustunud piipu, keerab siis kolu pealt ära ja tilgutab õli maha.
„Ainust last wägise sundima hakata — see koa nii imelik,“ uriseb ta wiimaks. „Olen eidega juba reakind ja aru pidand — see ütleb koa, et wõiks teine weel oasta wõi poar majas olla… Tee siis naistega!“
Perenaise nimetamine näib Kubja-Pritsu tuju weel pahemaks tegewat.
„Ja jah, see sinu eit! See näikse minu peale koa kõõrda wahtiwat. Ma ei mõista, mis ma temale olen tein’d!“
„Ää nüüd rumalat juttu aja, Prits,“ tõreleb Mihkel. „Tema wahib sinu peale nagu iga poisi peale, kes ta kallist tütart tahaksiwad ära wiia. Eks naisi tunta!“
„Kas ta selle Uuetoa weankaela peale mitte teisite ei woata kui minu peale?“ küsib Prits luurawa pilguga. „Ja kas Miinake ise mitte liig sagedaste Uuetoa saunaurtsikus külaliseks ei käi?… Kuule, Huntaugu wanamees, pane minu sõna tähele: selle nadikaelaga sul õnne ei soa olema! Opmann ja herra ei salli teda silma otsas. Aagrehi juures on witsad tema jaoks ammugi juba walmis — tal soab aagrehi wahet enam käia olema, kui küla ja mõisa wahet.“
„Kuule, Prits,“ püüab Mihkel teise waigistuseks nalja teha, „sinu meel läheb nii hapuks, et parem oleks, kui suu jälle seks teeksid! Siis
