— 463 —
nüüdki ei julge mehed weel kojumineku peale mõtelda. Walutawa südamega, pead kihawaid hirmu-mõtteid ja musta muret täis, kükitawad ja pikutawad nad põesaste all ja mätaste wahel, kuni lühike kewadene öö mööda jõuab.
Täna on pühapäew. Ega ometi sel päewal keppide ja witsadega tulda! Nüüd wõib jälle külasse minna… Päike tõuseb naeratawal säral ja heidab meestele julgustawaks seltsiliseks. Nad poewad oma urgastest wälja ja lähenewad ükshaawal külale.
Wainul algab warsti suur nõuupidamine. Küsimuseks on, kas weel edaspidigi redusse jääda, wõi uut käsku täita ja esmaspäewal mõisa minna.
„Kui kauaks me metsa ikke wõime jääda, wiimaks peame ometi wälja tulema,“ on meeste ühine arwamine.
„Aga kas mõisa minna, wõi mitte?“
Jah, selle üle on juba raskem otsusele jõuda! Teab ju igaüks, mis neid seal ootab. Kes tahab ennast peksta lasta?… Ei keegi.
„Jah, kui me midagi kurja oleks teind, mis seaduses keelatud, siis wõiksime hoobid wasta wõtta,“ seletawad mehed. „Aga meie pärime jo õigust taga, mis meile on antud. Miks peaksime endid selle eest weristada laskma?… Ei, mehed, seda me ei tee! Parem lähme ja kutsume teised wallad appi, et nad meid ei laseks peksta!“
See otsus wõetakse ühel healel wastu.
Jaagu Hindrek ja Pärtle Priidik wõtawad oma peale, Juuru kiriku juurde minna ja seal teiste waldade mehi esmaspäewaks appi paluda. Ka weel muid käskjalgasid saadetakse külast lähe-
