Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/465

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 464 —

masse ja kaugemasse naabrusesse sellesama palwega teele. Kui palwe täitmist leiab ja Mahtra mehi homme tõeste tahetakse nuhtlema hakata, siis on sõda lahti… See ähwardus heljub õhus nagu õnnetust kuulutaw kõuepilw…

Hindrek ja Priidik ei julge suurt teed mööda kirikusse minna, sest see wiib mõisast läbi ja seal luurab hädaoht wiiekümne soldati näol. Wõib olla, et ka Atla mõisas sõjawäge asub, kust waja mööda minna, ja et soldatitest juba terwe kirikutee kubiseb. Sellepärast lähewad Hindrek ja Priidik taliteed mööda, üle soo, Juuru poole.

Jõuawadki enne jumalateenistuse algust kiriku juurde, ning warmalt hakkawad oma tööga peale. See õnnestab paremine, kui nad wõisiwad arwata. Kõik lubawad appi tulla, ilma et neil palju oleks waja paluda wõi seletada. Ühesugune wihane ärewus ühise asja pärast täidab iga mehe rinda. Neid tahetakse uuest õigusest ilma jätta ja wana, kõrwale heidetud seaduse peale wanduma panna! Mis Habajas sündinud, on kõigile tuttaw. Homme peab sedasama Mahtras sündima. Siis tuleb järg iga muu walla kätte, mis alla ei taha wanduda. Ja alla wanduda ei taha ükski. Aitame homme Mahtra mehi, siis aitawad nemad meid ülehomme. Wõib aga olla, et meid rahule jäetakse, kui wõit Mahtras meie kätte jääb. Saksad ehk kardawad, et kära liig suureks läheb ja Neewa äärde kostab. Siis oleks meil käes, mida soowime.

See umbes wõis Atla ja Maidla, Juuru ja Kaiu, Purila ja Kuimetsa meeste mõttekäik olla, kui nad Mahtra käskjalgade kutset kuul-