Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/466

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 465 —

siwad. Kiriku ümbrus oli arupidawaid meestesalkasid täis. Nagu õõtsuw laene käis wõitlusehimuline ärewus kõigist üle. Silmad wälkusiwad, põsed õhetasiwad, käed kiskusiwad rusikasse. Sõna ‚sõda‘ käis suust suhu, ja wähe oli neid, kelle palge ta kahwatama pani.

Sel lool polnud imeks panna, et meestest keegi kirikusse ei läinud. Juuru kirik pakkus sel pühapäewal haruldast waadet: ainult naised ja tüdrukud oliwad koguduseks. Wõerastades waatas õpetaja Berg ringi, kui ta altari ette ilmus. Aimas ta, mida see tähendab? Wististe, sest käärimine rahwa seas oli ju temale tuttawam kui kellegile muule kihelkonnas.

Niipea kui mahti sai, läkitas ta köstri wälja, mehi kirikusse kutsuma. Kuid see tuli teatega tagasi, et kutset keegi kuulda ei wõtwat.

„Mis nad siis wastawad?“ küsis õpetaja sosistades.

„Neil waja sõja üle aru pidada,“ kostis elatanud köster Koch.

Laulmise ajal läks kirikuõpetaja ise wälja, et tõrkujate südamete pihta koputada. Terwe kirikuaed kubises meestest ja poistest.

„Miks teie kirikusse ei tule Jumala sõna kuulama?“ küsis waimulik mees, salkade sekka astudes, kaugele kuuldawa healega.

„Meil pole aega,“ kosteti talle mitmest küllest, „meie peame Mahtra mõisa sõtta minema!“

„Teie sõgedad hinged, mis see kole jutt peab tähendama? Mis sõjast teie räägite? Kas teil häbi ei ole niisukest rumalat sõna suhu wõtta?“