— 467 —
kujutamiseks igaüks oma luulewõimu tarwitas. Hea ei wõinud see olla, niipalju oli kindel.
Hulk wõeraste waldade mehi ei läinud enam kojugi, waid pööras kohe Mahtra poole. Nende seas oli ka Uuetoa Jüri X. wallast, kes asjast nooruse õhinaga osa wõttis. Mindi mõisast mööda külasse ja koguti külakõrtsi kokku. Juba Raba möldril, kes mõisa wiina müütas, wõerustasiwad Mahtra peremehed oma wahwaid abilisi märjukesega; suurem wennastuse-joomine algas aga külakõrtsis ja kestis ööseni.
Õpetaja Berg pidas sõna. Ta sõitis köstriga õhtul külasse. Kuuldes, wõi õigemine, nähes, et mehed kõik kõrtsis koos on, peatas ta seal. Siin polnud aga mitte üksnes Mahtra peremehed ja nende abimehed koos, waid terwe wald oli kõrtsi juurde kogunud, et kuulda saada, mis õpetaja räägib, sest tema tulekust oli kirikulistelt kuulda saadud.
Wäike, madal, must kõrts oli puupüsti oma ja wõeraste waldade mehi täis, niisama kubises tema ümbrus rahwast. Paks, kibe piibusuits pani waimuliku mehe kõrtsitoas läkastama, wali healte-menu lõi talle kõrwu. Õhetawad näod, kiirgawad silmad, lällitawad keeled ja waaruw käik andsiwad paljude kohta tunnistuse, et siin juba waratselt homse raske päewa wastu oli julgust hakatud wõtma. Siiski ei puudunud ka kained näod, millest muljuw mure wõi tumm, auduw wiha paistsiwad.
Õpetaja ilmumisel polnud meeste kohta mingit waigistawat mõju. Healte kõmingi ei raugenud wähemaks. Siit ja sealt lendas koguni tigedaid, trotslikka pilkusid musta kuuega mehe
