Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/469

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 468 —

peale, millel pilkawad, ässitawad sõnad kannul käisiwad.

„Mis see kirikusaks siit talupoegade kõrtsist otsib!“ hüüti rahwa seast. „Tuleb wist jälle noomima, et meie mõisasakste sõna peame kuulama ja oma nahad parkida wiima!“

„Wisake papp uksest wälja! Kui ta meid aidata ei taha, siis põle noomimist koa tarwis!“ lisati teisest kohast juurde.

Kainemad aga kogusiwad õpetaja ümber, et tema sõnu kuulda. Matsi Priidik ja Adra Hindrek, kui endised talitajad, astusiwad teiste seast wälja, kirikherra ette, ja küsisiwad wiisakalt, mis wiimane soowida.

„Tulgu kolm kõige wanemat peremeest weel täna minu jutule, et ma nendega teie asja üle räägiksin,“ ütles õpetaja Berg, kes ära nägi, et tal raske saaks olema selle rahutuma, ülesäritatud hulgaga mõtteid wahetada.

Aga ka wanad mehed oliwad tõrkujate liiki löönud.

„Ei meie tule,“ sai õpetaja wastuseks. „Mis see jutuajamine kõik maksab! Meid ootawad kepikoormad ja witsakuhjad ja raudsed ahelad. Kui kirikherra ei tea öelda, kuda neist peaseme, siis põle meil ka noomimist waja…“

„Papp mingu ajagu soldatid Mahtra mõisast minema, keda saksad meie wasta on kutsund; siis tulgu meid noomima,“ kajasiwad jälle nooremate healed.

„Kirikusaks toogu meile uus õigus kätte, siis wõib ka kõrtsis meile jutlust pidada“ lisasiwad karedalt naerwad kõrid juurde.

„Nendega pole midagi peale hakata, õpetaja herra,“ ütles köster Koch, kes aralt kirikherra