Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/470

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 469 —

selja taga seisis, tasahiljukeste Saksa keeles. „Kas poleks parem, kui minema hakkaksime?“

Aga õpetaja Berg tahtis siiski weel katset teha, kas ta äritatud hulga kohta südamesse tungiwate sõnadega ei suudaks mõjuda.

„Mehed, armsad, kallid ristiwennad,“ algus ta kaugele kostwa, aga pehme, lepitawa healega. „Ma näen oma suureks kurwastuseks, et teie hukatuse-tee poole olete sammumas, ma näen, et õnnetuse-kuristik oma suu lahti ajab ja teid ära ähwardab neelata. Ma näen seda, ja minu süda nutab teie pärast… Kas teie siis aru ei saa, kelle töö see on? Kas teie ei mõista, kes teie jalgu põrgu-augu poole weab, kes teie silmi pimedusega on löönud? Kas see ei ole teie hinge-waenlane, see, kellel teie õnnetusest hea meel on? Kurat ise on teie hulka astunud ja ässitab teid taga. Tema paneb teile need rasked sõnad, need koledad ähwardused suhu, mis ma teie käest praegu kuulen… Teie tahate oma mõisawanematele wasta hakata, tahate nende wasta wägiwalda pruukida, teie tallate nende käsud ja seadused jalge alla. Kallid hinged, kas teie siis Jumalat enam sugugi ei karda? Kas on kuri teie üle juba nii wäga wõimust saanud, et teie enam ei mälesta, et Jumal käsib ülemate sõna kuulda ja neid auustada? Kas te olete oma Õnnistegija ära unustanud, kes ka siis wägiwalda ei pruukinud, kui temale ülekohut tehti, kes wastapanemata kannatas ja suri, ehk tal küll wõimus oleks olnud oma waenlasi ühe sõnaga pihuks ja puruks teha? Teile aga ei taheta midagi undrehti teha, ja teil on nõu wasta hakata, teie julgete sõjast rääkida— sõjast oma ülemate wasta!“