Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/473

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 472 —

tööorjade ainus wara, armastus naise ja lapse wastu nende ainus paleusline aime. Naine ja laps hädas ja ahastuses — oo, see mõjus!… Kainendaw waikus heitis silmapilguks äritatud kogu peale. Meeste kõwad, tõmmud näod pikkade juukste raamis lõiwad mõtlema, wahetati küsiwaid pilkusid üksteisega, pisteti siin ja seal pead sosistades kokku…

Seda tulusat seisukorda püüdis õpetaja weel mõjuwamalt tarwitada. Ta lükkas kõrtsi-ukse, mille lähedal ta seisis, ruttu lahti, pistis pea wälja ja hüüdis naised ja lapsed kokku, keda kõrtsi ees rahwa hulgas kaunis palju oli.

„Waadake, peremehed, siin seisawad teie naised ja lapsed ja paluwad teid ärdalt: Jätke maha oma kuri nõu, heitke armu meie wäetimate peale, keda teie tahate meheta ja isata ja toitjata jätta! — Kui teil inimese-süda põues on, mehed, siis ei wõi teie nende peale waadates kõwaks ja külmaks jääda, siis ei wõi teie neile leiwa asemel kiwi pakkuda… Ja teie, naised ja lapsed, tõstke oma healt ja öelge oma toitjatele: Kes teist õige mees on ja oma naist ja last armastab, see ei pea siin kõrtsis wiina juures mitte sõja üle nõuu, waid see läheb koju oma armsatega ja kosutab oma ihu unega ja läheb homme tööle — mitte sõtta! Siis ei jää teil mitte leskesi ega waeseid lapsi leinama ja nutma.“

Paar ligi tõtanud naist nutsiwad; lapsed waatasiwad neile näosse ja hakkasiwad ka nutma. Ka kõrtsi sees olewad naised oliwad liigutatud… Õpetaja astus ukse wahelt ära, et mehed wälja ja wäljas ukse-esisel olewad naised ja lapsed sisse näeksiwad. Pilt äratas