Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/474

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 473 —

tõeste ärdust, ning see tundmus paistis selgeste paljudelt mehenägudelt.

Kuid liigutuse-tuju ei kestnud kaua. Ning pealegi pidi see üks naistest olema, kes kareda käega haleduse-loori, mis praegu südamete peale heitnud, lõhki käristas. Keegi suur, tugew, kuiwetanud naine, wanadlase kolletanud näoga, mille peale töö ja mure sügawaid wagusid kündnud, astus ukse wahele ja hüüdis kareda mehehealega kõrtsi sisse:

„Ega meie mehed nalja pärast sõtta taha minna, nad lähwad häda pärast! Mõisa töö on meil nagu weskikiwi kaelas, mis meid maha waotab, nii et hing rinnus kinni jääb. Meil on üks nahk seljas, aga mõis wõtab meilt mitu nahka. Ma olin laps, kui juba uut õigust hakkasime ootama, kui juba kergendustest teati reakida; nüüd on uus õigus antud, kergendusi on lubatud, aga mõis pärib wana orjust edasi! Kas Jumal seda tahab? Kas keiser seda teab? Jutlust pidada on kerge, aga tööd teha raske. Meie meestel on naine ja laps kallid, aga kas õigus kallis ei ole? Kas parem põlw kallis ei ole? Kui mehed õigust kätte ei päri, kes siis peab pärima? Kas naised ja lapsed? Mehed, pärige mõisa käest õigus wälja ja ärge endid peksta laske! Kui keiser kuuleb, mis meiega tehakse, siis ei tohi ükski soldat püssi teie poole pöörata!“

Neil walju healega, aga rahuliselt ja ladusaste räägitud sõnadel oli rahwahulga kohta ilmkirjeldamata mõju. Liigutuse- ja ärdusetuju oli nagu ära pühitud. Kange kõne müra tõusis. Räägiti, karjuti läbisegi. Jälle oli wehklewaid rusikaid, wälkuwad silmi, ähwarda-