Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/475

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 474 —

waid nägusid näha. Uueste käis sõnasõda suust suhu. Õpetaja tahtis rääkida, aga teda ei kuuldud enam. Mõned nokastanud mehed tungisiwad julgelt ette ja hakkasiwad kirikherraga lällitades targutama. Teiste suust kajasiwad sõimu- ja wandesõnad waimuliku isanda kohta. Uueste kuuldi hüüdeid: „Wisake papp uksest wälja! Tema on sakste sõber ja tuleb meid wõrgutama!“… Ja juba nähtigi mehi ähwardawalt ligemale nihkuwat, kui tahaksiwad nad kätt õpetaja külge panna.

„Pastori herra, nüüd on aeg, et meie mineku peale mõtleme,“ sosistas köster täis hirmu.

Kuid õpetajal näis südamest kahju olewat, et ta lahingi pidi kaotama — pealegi ühe wana naise mõjul. Ta oli ukse wahele taganenud; siit hüüdis ta mürisewa healega laenetawa kära sisse:

„Kuulge, mehed! Ma ütlen teile weel wiimase sõna. Teie wõite weel raskest peksust priiks saada, mis teid ootab. Kas tahate?“

„Miks ei taha! Tahame küll!“

„Teie teate, et teid peks ootab! Kas teate seda?“

„Teame muidugi!“

„Siis wanduge wana seaduse peale, kuni teile uus kätte antakse! See antakse teile kätte, mina wastan selle eest! Kas wannute wana seaduse peale?“

„Ei wannu!… Mitte ei wannu!… Kas aetagu meid ratta-rummu sisse — mitte ei wannu!… Kas pandagu meid ahelasse, maetagu meid elusalt maha wõi peksetagu meid tükkideks — mitte ei wannu — mitte ei wannu!“