Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/482

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 481 —

Asjata kõik! Päärna raudsesse pähe ei peasenud ükski hoiataw sõna sisse.

„Kõik teised lähwad — mina lähen koa!“ seletas ta lühidelt ja kindlalt. „Sina ära minu eest karda — ma põle poisile, ma olen tugew mees. Ja meid on palju — kõik wallad, mitu tuhat meest. Ma tahaks näha soada, kes meist jägu soab!“

Eide palumine ja nurumine oleks wahest weel kaua kestnud, kui mitte Uuetoa ema Päärnale appi poleks tulnud. See oli nimelt oma poja pärast suures mures ja lootis sellest head, kui Päärn Jürile seltsiks läheb. Kuid ka tema palus, et mõlemad hädaohust, olgu see missugune tahes, wõimalikult eemale hoiaksiwad.

„Pearn, too minu poeg terwelt tagasi!“ hüüdis ta sulasele weel järele, kui see juba wankril istus ja õuewärawast wälja sõitis.

„Pearn, too minu toitja terwelt tagasi,“ lisas sauna-ema omalt poolt juurde.

Ja siis wahtisiwad mõlemad tudikesed sõitjale järele, kuni ta pimedusesse kadus, ja mõlemal weeresiwad pisarad üle põskede. Tummalt, südamed walu täis, pöörasiwad nad siis oma urtsikute poole.

Aga Päärnal oli weel üks järelhüüdja. Waewalt oli ta Ristmäe talu wärawast mööda jõudnud — ta sõitis siin kohal suure rutuga, et teda kaks terast silma ei näeks, — kui talu õueaiast wäle neiu wälja hüppas, wankrile tüki teed järele jooksis ja siis sõitja nime hakkas hüüdma.

„Pearn, pea kinni! Pearn, pea kinni!“

Aga kas Päärn ta healt wankri-mürina pärast ei kuulnud, wõi meelega kuulda ei taht-