Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/483

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 482 —

nud — ükskõik, ta sõitis edasi, ilma kordagi tagasi waatamata — jah, ta andis kõrwile weel tubliste piitsagi, nagu oleks tal mõni kullerisõit käsil…

Ka Päärn wiitis hommikupoolse öö teeäärsetes kõrtsides teiste „sõjameeste“ seas ära, ka tema jõi „julgust ja jõudu“ oodatawa raske päewa wastu. Kell wõis kuus wõi pool seitse olla, kui ta suure salga seas Mahtra mõisa wärawa ette jõudis.

Mõisa-õue piiras aia ja wärawate taga määratu rahwawall. Läbipeasemine näis wõimata olewat. Ja ikka weel woolas uusi salkasid juurde, terwe tee mustas weel tulijatest. Tume sumin täitis paika, mille sekka joobnute kisawad hüüded kajasiwad. Paljudel oliwad malgad ja porgud käes, kaugelt suurem osa oli aga paljaste kätega, päris sõjariistu polnud wist ühelgi kaasas — ei püssi ega pussi. Mõisa-õue oli wärawate ja aia tagant warsti nagu liikumata paigalseiswa musta wooga ümberpiiratud. Weel tõrkus rahwas mõtte eest, wärawatest õue peale tungida ja seega oma nõuu ilmutada; aga juba hakati selle üle aru pidama, juba rõhuti wärawa wastu, juba kajasiwad julgustawad hüüded igast serwast.

Wiiwitamise põhjus paistis igaühele silma. Mõisamaja ees seisiwad soldatid juba roodus walmis, sirged ja liikumata kui tikud. Nende püssid ja ohwitseride mõegad särasiwad päikese käes, weripunased pagunid musta kalewi peal paistsiwad kaugele igaühe silma ja puude all puristasiwad kaks sadulas hobust.

Nagu näha, oldi ka siin sõja wastu walmis…