— 483 —
24.
Korraga äratas midagi rahwa elawat tähelpanekut. Maanteel tuliwad kaks ratsalist nähtawale. Nad kihutasiwad tuhat-nelja, nii et pikk tolmupilw nagu hall loor nende järele heljuma jäi. Kui nad ligemale jõudnud, nähti, et nad sõjawäe-mundrit kandsiwad. Eelsõitja näis kõrgem ohwitser olewat, tema kaaslane aga lihtsoldat, wist wäeülema teenija.
Mõlemad ratsalised lõõtsutawate, wahuga kaetud hobuste seljas, ise paksust tolmust üleni hallid, peatasiwad mõisa-wärawas, sest läbipeasemine tihedast rahwamurrust oli wõimata. Ohwitseri silm käis tõsise, mureliku waatega ootamata suurest inimeste-hulgast üle, kes mõisat kahe wärawa juurest ning hoonete ja aia tagast piiras. Ümberkaudse arwamise järele wõis siin paartuhat talupoega koos olla.
Wanadlane, habemik ohwitser oli major Laiming, kes Uuemõisast, Kose kihelkonnast, Mahtrasse tõtanud. Talle oli Habajast siinsete ähwardawate olude üle teatust saadetud. Wäeülema nägu awaldas kõige pealt kohkunud imestust. Ta oli küll trobikonda talupoegi arwanud eest leidwat — Mahtra walla oma mehi mõne uudishimulise naabriwalla inimesega; aga nüüd pidi ta nägema, et siin sõjawägi koos oli, kellest silm ei tahtnud üle ulatada! Tema tõsist muret äratas ka see waim ja tuju, mis selle rahwahulga seas nähtawale tuli; ta wõis nende inimeste nägudelt selgeste wõitlusehimu, wihast ärewust ja trotslikku meelelangust lugeda — nähtus, mida temale murru seast
