Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/485

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 484 —

wastu kajawad julged, ässitawad hüüded ainult kinnitasiwad. Kui major Laiming Kose kihelkonna waldades oli tähele pannud, et rahutumad talupojad sõjawäe ilmumisel kohe araks lõiwad, kõrwale pugesiwad ja iga wastupaneku-mõtte sedamaid unustasiwad, siis pidi ta siin nägema, et mitte ainult tema tulek rahwa kohta täieste mõjuta ei jäänud ja et tema eest teedki lahti ei tehtud, waid et ka mõisa-õues püssi all seisaw wäesalk kellegile hirmu peale ei ajanud. Tõsteti teibaid, karjuti ja naerdi. Need kõik oliwad wäga halwad märgid.

„Tee lahti! Tee lahti!“ karjus majori teender Wene keeli, kuna ohwitser ise hobuse otsekohe rahwa sekka ajas. Wäga pikkamisi ja wastumeelt tungiti wärawa eest weidi lahku, ainult samm-sammult jõudis ohwitser edasi.

„Mehed, ärge laske neid läbi! Mingu sinna, kust tuliwad!“ kajasiwad üksikud lällitawad healed, kuna suurem hulk tumedalt waikis.

Nii kulus tükk aega ära, enne kui major Laiming wärawa juurde jõudis ja sellest oma kaasalisega läbi peasis. Korra hakkas juba üks käsi hobuse ratsutist kinni ja teine kiskus looma sabast; õnneks suutis aga ohwitseri wali keeld neid liigjulgeid taganema ning tee kinnipanijaid ruumi andma sundida. Niipea aga kui wäeülem wärawast mõisa-õue jõudnud, woolas talle määratu inimeste-kari rüsinal järele; sedasama sündis teise, wastas olewa wärawa kaudu. Paari minutiga oli ruumikas mõisaõue, mida aed laias ringis ümbritses, mustawa, kihawa rahwahulgaga täidetud.

Paremal pool oliwad reastikku mõisa aida-, lauda- ja tallihooned ning mõisamaja ise —