— 485 —
kõik õlest katusega puuehitused; pahemal käel seisis kiwist wiinaköök kahe tiigikese ääres, kuna hoonete wahe ja läänepoolne õue lage oli. Mõisamaja ja kõrwaliste hoonete tagust piiras rohuaed. Püssi all seiswad soldatid aga asusiwad mõisamaja ees, mille aknad hommikuse päikese paistel kullaselt särasiwad.
Mõisa-õues seisis suur wirn aiateibaid. See sai talupoegadele sõjariistade-laduks. Niipea kui rahwas wärawatest sisse woolanud, mindi kõige pealt selle teiba-wirna kallale ja kahmati tüsedad malgad kätte. Siis langes rahwapilw mõisamaja ees seiswate soldatite ümber kokku.
Need andsiwad nende juurde ilmunud majorile auu. Kapten Bogutski ja teine noorem ohwitser lähenesiwad, käed mütsi ääres, ülemale, kes neile teretades kätt andis. Tõsiselt waatasiwad kolm ohwitseri üksteist otsa ja astusiwad sedamaid nõuupidamisele kokku.
„Kust see päratu rahwahulk on wälja tulnud?“ küsis major Laiming surutud healega. „Need inimesed ei wõi ju kõik kohalikust wallast olla!“
„Muidugi mitte,“ kostis kapten Bogutski. „Siinsed talupojad on, kuda ma kuulen, teised wallad terwest kihelkonnast endile appi kutsunud, ja paraku on nende kutset täidetud.“
„Meie olek wõib sel lool wäga hädaohtlikuks minna,“ ütles Laiming. „Ma nägin teel, et siia ikka weel rahwast juurde on woolamas, ja kõik need inimesed näikse wäga kardetawas tuhinas olewat; ka on nende seas palju wiina läbi julgeks läinud isikuid. Waewalt peasesin ma nendest puutumata läbi.“
