Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/487

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 486 —

„Ma läkitasin eila õhtu Habajale käskjala nõudega, et sealne pool-rood wiibimata siia marsiks,“ tähendas kapten. „Siiamaani olen lisasalka asjata oodanud.“

„Ta on teel, kuid küsitawaks jääb, kas ta enne siia jõuab, kui meile liiga hakatakse tegema,“ ütles major, kes murega nägi, missuguse pealetikkuwa julgusega talupojad neid ikka kitsamalt ümber piirasiwad. „Meie jõud selle määratuma ülewõimu kohta on liig wäeti, hoolimata meie wiiestkümnest püssist; meie sattume nagu merde! Mis Te arwate — kas me ei peaks katsuma neid nii kaua heaga endil kaelast hoida, kui abi tuleb?“

„Aga mil kombel?“

„Oleme kõige pealt kannatlikud nende wäljakutsuwate sõnade ja wäiksemate puutumiste wastu. Ma püüan ka kõige julgemaid nendest jootrahaga taltsaks teha.“

„Ma usun, see on hea nõu.“

Wäikene wäesalgake seisis tõeste nagu tilluke saarekene mühawa mere sees. Silmapilguga oli ta igast küllest kitsalt ümber piiratud. Mida tähendasiwad wiiekümmend eest laetawat püssi selle ilmatuma teiba-metsa wastu! On esimesed paugud antud, ilma et pealetikkujad tagasi kohkuwad, siis ujutab see meri wäeti salgakese üle, nii et püsside laadimiseks aega ei jää, ja siis on soldatid kadunud…

Wägiwalda ei olnud aga, nagu näis, talupoegade poolt esiotsa weel karta. Nad seisiwad küll soldatitega rind rinna wastu ja katsusiwad koguni kätega nende püssisid, aga kallaletükkimise peale ei mõtelnud weel keegi. Sellewastu hakati soldatitega kaupa sobitama, kas nad mitte