Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/488

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 487 —

Mahtrast ära ei läheks ja siinseid talupoegi rahule ei jätaks. Muidugi raskendas seda kauplemist see, et ohwitserid ja soldatid mitte Eesti ning talupojad mitte Wene keelt ei mõistnud.

Kõige julgemad, nende seas mitmed nokastanud mehed, tungisiwad rüsinal ohwitseride ümber kokku.

„Mis tarwis Te seie tulite?“ hakati wiimastelt pärima. „Meie põle midagi kurja teind, et meile püssidega kallale tuldakse ja meid kepikoormatega ja witsawirnadega ja käe- ja jalaraudadega ähwardatakse. Kas Teie, kroonu-ülemad, siis ei tea, et saksad meile ülekohut tahawad teha? Teie peaksite meil abiks olema ja mitte neil. Minge siit ära, ja meie ei tee Teile midagi! Tahate meid aga peksta, siis teeme teid pihuks ja puruks! Waadake, kui palju meid siin koos on! Teid aga on wäike näputäis. Kuningamehed, minge Mahtrast ära!“

Ohwitserid waatasiwad küsides üksteise otsa; nad ei saanud aru, mida mehed seletasiwad.

„Kas teitest keegi Wene keelt kõneleb?“ hüüdis siis major Laiming walju, kõlawa healega üle rahwahulga.

„Mis ta karjub?“ küsisiwad mehed isekeskes.

„Tahab meid wist ära ajada?“ wastasiwad teised.

„Mehed, seiske paigal, ärge nihkuge poolt tolligi eemale!“ kisendasiwad kolmandad.

Kapten Bogutski kordas niisama walju healega majori küsimust. Nüüd leidus rahwa seast mees, kes Wene keelt oskas. Peeter Olan-