— 488 —
der Kaiust, wäljateeninud soldat, tungis ettepoole.
„Ohwitserid küsiwad, kes meist Wene keelt reagib,“ seletas ta rahwale. „Laske mind läbi, ma küsin siis, mis nad tahawad!“
„No jah, laske Peeter läbi, ta oskab Wene keelt!“ karjuti ümberkaudu. „Peeter, ütle neile, et nad kohe minema paneksiwad, kui elu neile armas on!“
Suure waewaga jõudis Kaiu mees wiimaks ohwitseride juurde. Nagu kroonumees muistegi, tõstis ta käe kõrwa äärde ja seisis nii sirgelt, kui ta kanged talupoja-kondid lubasiwad, ülemate ees.
„Sina oskad Wene keelt?“ küsis major.
„Natuke, kõrgus,“ tönkas Peeter wastu.
„Siis tõlgi meile, mis need mehed meiega kõnelewad. Näe, need siin!“
Peeter seletas, mehed nõuda, et soldatid Mahtrast ära läheksiwad.
„Siis wasta neile, et meie ära minna ei wõi, sest meil on käsk siin olla, ja oma ülemate käsku peame täitma.“
Peeter tõlkis. Wihased hüüded saiwad seepeale kuuldawaks ning siin ja seal tõsteti kaikaid ja malkasid.
„Meie mehed ütlewad, et nad siis soldatitele wastu hakkawad, kui need ära ei lähe,“ seletas tõlk ohwitseridele. „Neid on palju, soldatid aga wäga wähe.“
„Siis wasta neile, et nad mitte meelega õnnetusesse ei jookseks! Kes meisse puutub, on surma laps. Ja kui nad meist ka wiimaks wõitu saaksiwad, siis ei tähendaks see midagi:
