Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/490

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 489 —

warsti tuleks mitu tuhat soldatit meie asemele, ja siis ei jääks neist ükski elusse.“

Ähwardus ei mõjunud aga rahwa kohta mitte sugugi. Wihane kisa, wandumine ja pilkaw naer saiwad majorile wastuseks.

„Ohoo, eks me soa näha!“ karjuti igalt poolt. „Kes on kuuld, et keiser lubab oma alamaid maha kõmmutada, kes oma õigust nõuawad. Ega keiser neid seie ole soat — saksad on neid seie kutsund! Mehed, ärge kartke! Hoidke koomale ja ärge neile nii palju moad andke, et püssist soawad palge panna! Nihutage ligemale, pigistage nad kokku, et nad liigutada ei soa!“

Ära nähes, et hoiatamine, ja ähwardamine midagi ei aita, hakkasiwad ohwitserid sõbrustamise ja meelitamisega õnne katsuma.

„Meie teisse ei puudu, kui teie meisse ei puudu,“ käskis kapten talupoegadele öelda. „Meil pole teie wastu midagi waenu, meie oleme teie sõbrad ja peame siin ainult käsu peale olema, et mõisas wahti pidada.“

„Aga teie tahate meid ju peksta!“ karjuti wasta.

„See pole õige! Meie ei taha teid mitte peksta. Kohus wõib teid peksta, mitte meie. Meil on ainult mõis walwata ja kaitsta. Kui teie wagusad olete ning mõisa elanikkudesse ja hoonetesse ei puudu, siis ei tee meie teile midagi paha.“

See waigistas rahwast ainult wähe; parem tagajärg oli aga jootraha andmisel. Major Laiming kutsus mõned julgemad ja ettetikkuwamad kisajad — need oliwad enamiste kõik pooljoobnud — oma juurde ja pistis neile