Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/493

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 492 —

najale. Pilkajad laotasiwad kaugemal seiswa rahwa seas jutu laiale, ohwitser olewat puujalaga — ei niisugust maksta karta! Teised okastanud lobasuud lisasiwad juurde, ka major olla wigane.

Kui sellest küllalt sai, hakati uueste tungiwalt nõudma, et wäesalk Mahtra mõisast wiibimata lahkuks, ja nõudjate seas oli Peeter Olander esimene. Mõistis ta ju sugu Wene teelt ja wõis siis oma nõuet arusaadawalt awaldada.

Ta katsus esmalt soldatitega õnne.

„Wennad,“ ütles ta, neile nina alla tikkudes, „olge mõistlikud ja pistke punuma! Teie püssisid meie ei karda. Meie ei lase teid ainust pauku lasta, enne olete juba meie jalgade alla tallatud. Mahtra mehi peksta te ometi ei saa — mis te siin siis weel seisate? Mina, wennad, olen ise wana soldat. Wõite minu nõuu kuulda wõtta, kui elu teile armas on.“

Seejuures äigas ta ühte ja teist käega ja hakkas mõne püssist kinni. Soldatid seisiwad aga tummalt ja liikumata paigal, nagu neile kästud; nad ei pilgutanud silmigi! Peeter kõneles nendega weel tükk aega oma wiletsas Wene keeles, aga kui ta nägi, et mehed temast wäljagi ei teinud, weel wähem tema nõuu kuulda wõtsiwad, tüdines ta ära ja läks ohwitseridega kauplema.

Major Laiming ja kapten Bogutski ei jätnud teda ilma wastuseta, aga nad kordasiwad sedasama, mis nad tema läbi juba rahwale lasknud öelda. Äraminekust ei wõida juttugi olla, ja olgu rahwast ka kümme korda rohkem kui praegu. Nad loota, et rahwas