Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/494

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 493 —

mõistlik on ja aru saab, et soldatid käsu pea wäljas on ja et neid endid wali karistus ootab, kui nad ilma kõrgema käsuta paigast nihkuwad.

Peetri mõistust walitses aga wiin, seepärast jonnis ta ohwitseride kallal edasi ja nõudis nüüd korraga, major Laiming pidawat temale käsku näitama, mille tõttu ta Mahtrasse tulnud ja ka soldatid siia lasknud tulla.

„Mehed,“ hüüdis ta rahwa poole, „kui ohwitseridel Keisri käest luba pole Mahtra mehi peksta, siis on soldatite kutsumine sakste wigur, ja meile ei tehta kedagi, kui me soldatid siit menema kihutame… Näidake Keisri käsk ette!“ pööras ta ettetikkuwalt major Laimingi poole.

See ei wõinud muidugi talupoja soowi täita ning püüdis talle tähelpanemist wäärt rahu ja kannatusega ära seletada, et temal, Peetril, kui erainimesel miskit õigust ei ole ohwitseridele antud käsukirjasid taga nõuda; seda wõida neilt ainult nende kõrgemad ülemad pärida.

„Ei taha käsku näidata!“ karjus Olander rahwa poole. „Ega see muud wõi ollagi kui sakste temp, et nad siin on, ja sakste kutset ei julge ta meile näidata.“

Wiin ajas waese teomehe weelgi kaugemale. Ta hakkas ohwitseride käest raha nõudma ja kukkus wihaselt wanduma, kui talle seda tema arwates liig wähe anti. Selles tujus tikkus ta teiste ässitusel kapten Bogutski poole ja hüüdis:

„Oota, wennike, küll ma su pagunid õladelt rebin! Küll saksad nad sulle pärast jälle külge õmblewad!“

Pidigi käega ohwitseri õlapaeltest kinni