— 494 —
krahmama, aga keegi mõistlik mees rebis ta saba-pidi weel õigel ajal tagasi.
Rahwaringi esimestes ridades oli weel muidki hulljulgeid pealetikkujaid, kelle ettewaatmata wahwus osalt wiinast, osalt sellest teadmisest tekkis, et wõimus pisukese wäesalga üle rahwahulga käes oli. Seal seisis soldatite wastas, esimeses reas, Mahtra mees Aadu Andrei ja julgustas ühtelugu rahwast kallaletikkumisele. Juuru meest Mihkel Baumanni huwitasiwad iseäranis soldatite püssid; ta püüdis ühe ja teise käest püssi ära kiskuda, et waadata, kas need ka laetud on. Soldatid paniwad muidugi wastu, ja nii tekkis nende ja Baumanni wahel mitu korda rübelemine, mida lähedal seisjad naerdes pealt waatasiwad, kuna kannatlikkude ohwitseride kulm ikka enam kortsu läks. Wiimaste kannatus tegi aga weel rohkem kibedaid katsumisi läbi. Kõige noorem ohwitser oli praegu ühele pealetikkujale jälle raha andnud, kui talle Ants Piller lähenes ja ka raha nõudis; kui ohwitser ta soowi mitte kohe ei täitnud, kiskus mees rahapunga ohwitseri käest ära ja ähwardas teda ja ta kaaslasi oma teibaga.
Rahwas märkas wäga hästi ohwitseride imestamisewäärt kannatuse ja järelandmise põhjust: nende wäesalgake oli liig wäeti rahwa määratuma hulga kohta. Et abiwäge tulekul oleks, seda teadsiwad wõi aimasiwad ainult wähesed. Sel lool polnud imeks panna, et wiinastanud meeste seas julgete pealetikkujate arw ühtepuhku kaswas. Mehed unustasiwad alkoholi mõjul ja üleüldises sõjatuhinas ikka enam ja enam oma siinolemise päris otstarbe
