— 495 —
ära: nad oliwad Mahtra mehi ülekohtuse karistuse eest tulnud kaitsma; seda ei tahetud aga weel sugugi ette wõtta, ja nii oli nende tikkumine rahulikult seiswa wäesalga kallale ettewaatmata ja asjata.
Kuid rahwa seas ei puudunud ka, hoolimata sellest, et enamiste kõik kõrtsides julgust wõtnud, kaine ja arupidawa mõistusega mehi, kes tülinorijaid ja pealetikkujaid püüdsiwad waigistada ja keelata. Sagedaste nähti ühte ja teist neist hulljulgetest soldatite juurest kraedpidi tagasi tõmmatawat, wõi neile pandi rahwa seast wäljapugemiseks tee kinni ja rõhuti neid kardetawatest kohtadest eemale.
„Jätke soldatid rahule, nemad põle meile weel paha teind!“ käisiwad hoiatawad hüüded ässituste ja julgustuste sekka. „Pange wasta, kui nad meisse puuduwad, aga ärge jookske neid enne puutuma! Neil on laetud püssid käes, ja kui nad lasewad, siis meist mõni ikke ninali kukub. Lollus on, meelega surma minna otsima!“
Kahel niisugusel mõistlikul hoiatajal oli iseäranis raske wõitlus ühe joobnud pealetikkujaga. Need kaks oliwad Wõllamäe Päärn X. wallast ja teomees Ants Welt Purilast, kes oma wõitlusehimulisele tuttawale Jüri Torkile[1] aru pähe püüdsiwad panna. Jürit piinas kirglik himu, järel katsuda, kas soldatite püssid tühjad wõi laetud on. Seda himu, mis warsti kindlaks nõuuks küpses, awaldas ta Antsule, kes temaga ühes sõtta tõtanud, ning Päärnale, kes nendega mõisa-õues kokku saanud. Jüri oli um-
- ↑ Ka Tort ehk Torter nimetatud; see oli seesama mees, kellega Ants Welt paar nädalit warem haagikohtuniku juures käis.
