Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/50

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 49 —

sinu hingele rahu. Selle wiha pärast, mis sind kas kuradile wastu panema sunnib, said juba poisikese-põlwes paar keretäit, ja ikka weel põle sa targemaks soan’d. Ka su isa ei soan’d targemaks; ennem kui järele andis, laskis enese surnuks peksta…“

Ja, see on kurb mälestus, mida nad seal praegu harutawad. Sest on kolm aastat mööda, kui Wõllamäe peremees Rein Rüütel haagikohtuniku juures wastuhakkamise ja löömise süü pärast kaheksakümmend hoopi sai, mille tagajärjel ta põdema hakkas, kuni suri.

Süütegu ise sündis ühel talwisel õhtul. Wallas walitses rõugehaigus. Wõllamäe talus oliwad teomees ja perepoeg mõlemad haiged. Seepärast oli peremees ise läinud metsast heinu tooma. Tuisk oli teed hange ajanud, nii et Rein pimeda kätte jäi. Kuna ta ühe käega koormat hoiab ja teisega hobust õigel teel püüab pidada, kuuldub selja tagast aisakellade helin. Rein katsub teed pooleks teha, et saksa wõi „antwärki“, kes järele tuleb, tarwiliku wiisakusega mööda lasta. Aga sedamaid tunneb ta, kuda koorm kalduma hakkab; wist on teine reejalas juba kraawi-kaldast wõi hangeweerest üle sattumas ning koorm wõib iga silmapilk kukkuda. Seepärast peatab ta hobust. Selja tagast kajawad aga sedamaid karedad hüüded: „Tee lahti, mees, tee lahti!“

„Tee on lahti!“ wastab Rein.

„Eest ära, lurjus! Kas sa ei näe, et saks sõidab!“ Ja hobused aetakse Reinule peaaegu selga.

„Saks wõib koorma kõrwalt mööda sõita!“ hüüab mees wasta.