Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/51

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 50 —

„Jaan, anna kuradile piitsa!“ kajab seepeale wahutaw wihahüüe saanist kutsari poole, ning sedamaid wuhiseb wiimase piits Reinul kõrwade ümber. Üks hoop riiwab Reinu silma nii, et see tuld lööb.

Hirmsa walu pärast kargab talupoja süda nii meeletumat wiha täis, et ta oma piitsaga paari hoopi wasta annab… Saanis karjatab keegi — Rein ei tea, kas kutsar wõi parun… Alles pärast saab teada, et ta oma härrad löönud… Lähemal silmapilgul lendab saksa saan, mille ees hobused weidi peruks saanud, koormast mööda, sest tee ongi lahti, aga talupoja koorm kukub ümber, sest ta on teest kõrwale sattunud…

„Kes see lurjus oli?“ kuuleb Rein weel saanist parun Heideggi hüüet, mispeale kutsar kostab, et see wist Wõllamäe Rein olnud…

Saksale wastuhakkamise ja saksa löömise süü pärast läheb Wõllamäe peremees haagikohtuniku ette ja saab seal nuhtluse, mis ta haua äärele wiib. Ta on suur ja tugew mees, aga ta on juba wana, ta kehajõud töö läbi kurnatud, ta terwis halwa toidu ja waremate hoopide läbi nõrgendatud. Ta hakkab põdema ja põeb, kuni surmale suigub.

Mitte ainult selle metsiku wiha, mis neilt silmapilguks kaine, arupidawa mõistuse rööwis, polnud poeg isalt pärinud, waid weel paari omadust, mida sel ajal weel wähem salliti kui praegu, ja mis mõlema õnnetustele ja äpardustele ikka teiseks ja kolmandaks peapõhjuseks saiwad. Need ebawoorused oliwad kangekaelne jonn oma õiguse tagaajamisel, kui nad teadsiwad enestele ülekohut tehtud olewat, ja ärawõitmata sisemine sund, wastasele niisuguseid