— 502 —
mööda oliwad juba need talupojad eel jooksmas, keda püssipaugud pakku ajanud.
Ohwitserid Laiming ja Bogutski ei püüdnud soldatite põgenemist takistada. Nad nägiwad ära, et siin muu nõu enam ei aita. Aga nad poleks seda ka takistada wõinudki, sest see sündis nii äkitselt ja niisuguse metsiku rüsinaga, et ükski nende käsusõnu poleks kuulnud ega tähele pannud. Pealegi oli neil iseenese elu kaitsmisega nii wäga tegemist, et neil wäesalga juhatamiseks enam mahti ei olnud. Nad wehklesiwad, samm-sammult taganedes, mõekadega. Major Laiming oli haawatud; rüsina seas oli ta selja tagast tugewa teibahoobi pähe saanud. Kuna tal weri mööda põske ja kaela mundri peale tilkus, püüdis ta, omale mõegaga teed raiudes, eemal sadulas seiswate hobuste juurde peaseda. Selsamal sihil wõitles ka kapten Bogutski, kes imelikul wiisil weel ilma weata oli, ehk ta küll ägeda teibarahe sees seisnud.
Kolmas, kõige noorem ohwitser, oli wõitluse eel majorilt käsu saanud, wõimalikult salaja rahwa seast wälja pugeda, hobuse selga hüpata ja oodatawale lisawäele teele wastu sõita, et selle tulekut taga kiirustada. Kuid nõu aeti nurja. Rahwa seast oli noor leitenant õnnelikult wälja peasenud ja mõisamaja ees seiswate hobuste juurde jõudnud. Aga kui ta parajaste hobuse selga hakkas hüppama, kisti ta jalgu-pidi jälle maha.
Mitu talupoega oli temale järele tulnud. Wist aimasiwad nad tema nõuu. Temale ei tehtud aga miskit muud paha. Mehed piirasiwad ta ainult ümber ja keelasiwad teda ära sõitmast.
