— 503 —
Major Laiming ja kapten Bogutski lõiwad endid õnnelikult kuni hobuste seisupaigani läbi, hirmutasiwad siin seiswad wähesed talupojad mõekadega kõrwale, hüppasiwad sadulasse ja kihutasiwad mõisawärawast wälja, põgenewatele soldatitele järele. Ka leitenant peasis nüüd hobuse selga ja sõitis mõlemal ülemale järgi. Temaga ühes ratsutas majori teener, kes seni, hirmu pärast lõdisedes, hobuste juures wahis olnud.
Atla poole minew, kaskedega piiratud puiestee ja ümberkaudne heinamaa pakkusiwad nüüd iseäralist waadet. Igal pool, kuhu silm ulatas, nähti jookswaid inimesi. Eel põgenesiwad need talupojad, kellele esimesed rahwa sekka winguwad kuulid ja haawatute ägamine hirmu peale ajanud. Nende kannul ja osalt nende seas jooksiwad plehku pistnud soldatid wäikeste salkadena wõi ükshaawal. Nende järele jälle tormasiwad talupojad, kes soldatid põgenema löönud ja neid nüüd kaigaste ja wemmaldega taga ajasiwad.
Rübelewale käsitsi-wõitlusele, mis mõisaõues möllanud, järgnes siin lahing kauge maa pealt. Jookstes laadisiwad soldatid oma püssisid, ja kellel tagaajajad mitte just kukil ei olnud, need pöörasiwad ümber ja lasksiwad järeljooksjate peale. Kuul kuuli järele wingus üle tee ja heinamaa, ning mõnigi mees, kes esimesest wõitlusest elu ja terwisega peasenud, langes siin haawatult maha. Kes märkas, otsis puude taga warju. Julgemad tormasiwad aga soldatitele püsimata järele. Siin ja seal tekkisiwad uued rübelemised. Saadi soldat kätte, kelle tuleriist
