Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/505

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 504 —

tühjaks lastud, siis algas wõitlus teiba ja püssitiku wahel. Kahekesi ja pisikeste salgakestena nähti wastaseid igal pool wõideldes koos olewat. Mõnes kohas hoidis soldat püssipärast, talupoeg aga tikust wõideldes kinni. Werejäljed wärwisiwad maantee tolmu ja aasa rohupinda. Siin oigas soldat lõhkise peaga wereoja sees maas, mitte kaugel temast talupoeg, kuul ehk pistehaaw rinnas. Kes jõudis, puges põesa ehk puu taha warju, et oma haawa särgitükiga kinni siduda. Ja ikka weel wihisesiwad kuulid üle tee ja heinamaa, ning wäsimata wõitlusehimul jooksiwad talupojad ärawõidetud wäesalgale järele…

Taga-ajajate seas oliwad ka Jüri ja Päärn. Wiimasel oli praegu äge wõitlus ühe soldatiga olnud, kes tema peale püssi tühjendanud, aga ilma märki laskmata. Wihaselt asus Päärn püssitikust kinni, millega soldat ennast nüüd kaitses. Ta oli aga omakohase wastase leidnud. Soldat, tugew kui Simson, ei lasknud püssist lahti ja tõmmas wiimaks tiku Päärna käte wahelt niisuguse jõuuga ära, et peopesa nahk ja liha kaasa läksiwad. Wist oleks ta talupoja nüüd tikuga läbi pistnud, kui mitte Jüri juurde poleks jõudnud ja talle wägewa hoobi malgaga pähe andnud. Uimaselt langes mees tee kõrwale maha. Paarkümmend sammu temast eemal kükitas puu all Matsi Jaan Mahtrast, kelle keegi teine soldat püssitikuga rinnust läbi pistnud…

Kuna Jüri ja Päärn siin wõitlesiwad, jõudis üks noor peremees Mahtrast, Adra Mihkel, paari teise mehega neile järele; nende eel põgenes üks musta habemega soldat ja laadis jookstes