Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/506

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 505 —

püssi. Et Päärnal oma haawatud kätega tegemist oli ja Jüri mahalöödud soldatit kaastundlikult püüdis aidata, siis ei pannud kumbki põgenewat soldatit tähelegi.

„Hurraa, moameeste wõit!“ hüüdis Adra Mihkel, kuna ta rõemsaste oma teiwast keerutas.

Sel silmapilgul pööras soldat, kes püssi täites siit praegu mööda jooksnud, äkitselt ümber ja hüüdis kõige selgemas Eesti keeles Mihkli poole:

„Küll ma sulle näitan, kelle wõit on! Säh!“

Püss paukus ja Mihkel langes surnult maha…

Suguwenna kuul oli ta noore, priske elu lõpetanud.

Seda nähes, hakkasiwad Jüri ja Päärn laskjat taga ajama. Wiimane oli teistest soldatitest tüki teed maha jäänud. Aga tal oliwad jooksmiseks niisama wäledad jalad, kui tal laskmiseks osaw silm ja kindel käsi oli. Jänese kombel põesaste wahel põigeldes ja ikka sügawamale heinamaa sisse sibades, kadus ta tagaajajatel warsti silmast. Need jooksiwad aga uisa-päisa ikka edasi, seda enam, et teisi põgenewaid soldatisi nende eel weel küllalt oli.

Nende juurde seltsis weel teisi lõõtsutawaid ja higistawaid taga-ajajaid, tuttawaid ja wõeraid. Karu Antsul Kaiust oli oma-tehtud oda käes — teiwas, otsa kinnitatud wikatiteraga — mille ta kodust kaasa toonud. Seda algupäralist sõjariista, mille peale ta mitte wähe uhke ei olnud, hoidis ta jookstes õieli nagu kasakas tormijooksul. Tema kõrwal putkas teine Kaiu mees, Aadu Trost, toomingase tubinaga. Teel saiwad nad Peeter Olandriga kokku. See oli